Lugemispäevik 1: Õpiobjektid ja repositooriumid

 

Soovitatud teadusmaterjalide hulgast mina otsustasin uurida Saum´i (2007)  artiklit, mis annab ülevaade õpiobjektide ja repositooriumide arengust aastatel 1992-2004. 

ÕPIOBJEKTI TÕLGENDUSED

Mõiste õpiobjekt (Learning Object) pärineb aastast 1992, kui Wayne Hodgins selle läbi mõtles. Ta defineeris õpiobjekte kui teabeobjektide kogumit, mis on kokku pandud metaandmete abil, et need sobiksid õppija isiksuse ja vajadustega (Hodgins, 2000).

Õpiobjektil on palju tähendusi, sest igaüks saab luua Internetis sisu ja nimetada seda õpiobjektina ning igaüks saab pakkuda oma definitsiooni.

Õpiobjektidega hõlmatud kontseptsioon tuntakse paljude teiste nimetuste all:  haridusobjekt (Friesen, 2001), meediaobjekt (Norton, 1996), teadmusobjektid (Merrill, 1996), kiirõppeobjektid, korduvkasutatav õppeobjekt (Barritt, Lewis ja Wieseler, 1999), Oracle õppearhitektuur (Ellwood, 1997), jagatav õppevara objekt (Dodds, 2000), jagatava sisu objekt (Dodds, 2001), õppeühikud (Koper, 2001), e-õppe objekt (Collier & Robson, 2001), õppeobjekt (Gibbons, Nelson ja Richards, 2000), intelligentne objekt (Gibbons et al., 2000) ja andmeobjekt (Gibbons et al., 2000). 

Järgnevalt vaatleme erinevate autorite tõlgendusi.

Meediaobjekt (media objects) kasutajaliidese element, millel on teatud füüsiline välimus ja sellega seotud interaktiivne käitumine (Norton,1996).

Teadmusobjekt (knowledge object) mis koosneb eelnevalt määratletud elementide komplektist (Merril, 1996)

Õpiobjekt (learning object) -  väikseim sõltumatu struktuurne kogemus, mis sisaldab eesmärki, õppetegevust ja hinnangut (L' Allier, 1997).

Õpiobjekt  - digitaalne või mittedigitaalne olem, mida võib kasutada õppimiseks, hariduseks või koolituseks (Duval, 1998)

Korduvkasutatav infoobjekt (RIO) on defineeritud kui sisu, praktika ja hindamisobjektide kogum, mis on koondatud ühe õppeeesmärgi ümber (Barritt et al., 1999).

Korduvkasutatav õpiobjekt (RLO) luuakse ülevaate, kokkuvõtte, hinnangu ja viie kuni üheksa RIO kombineerimisel. Täpsemalt on RIO granuleeritud korduvkasutatav infokogum, mis on meediast sõltumatu. Seejärel kombineeritakse üksikud RIO-d, et moodustada suurem struktuur, mida nimetatakse korduvkasutatavaks õpiobjektiks (RLO) (Barritt et al., 1999).

IEEE õppetehnoloogia standardite komitee väitis, et õpiobjektid on määratletud kui "mis tahes digitaalsed või mittedigitaalsed üksused, mida saab kasutada, taaskasutada või viidata tehnoloogiaga toetatud õppe ajal" (IEEE standardid, 1998).

Õpiobjektid kui veebipõhised, iseseisvad õppetükid (Chitwood, 2000).

Õpiobjekt on väike korduvkasutatav digitaalne komponent, mida saab valikuliselt rakendada üksi või kombineerituna arvutitarkvaraga, õppimise läbiviijate või õppijate endi poolt, et rahuldada individuaalseid vajadusi õppimise või jõudluse toetamise osas (Shepherd, 2000).

Meediaobjekt - Monson ja South määratlevad sellist objekti kui digitaalset meediat, mis on kujundatud ja/või mida kasutatakse õpetamise eesmärgil. Sellised objektid ulatuvad kaartidest ja diagrammidest videodemonstratsioonide ja interaktiivsete simulatsioonideni (South & Monson, 2001).

Õppeühikud (Units of Study) väikseim üksus, mis pakub õppijatele õppesündmusi, mis vastavad ühele või mitmele omavahel seotud õpieesmärgile (Koper, 2001).

Õpiobjekt on igasugune demonstreeritud pedagoogilise väärtusega digitaalne ressurss, mida saab õppimise toetamiseks kasutada, taaskasutada või viidata (Friesen, 2001).

Õpiobjekt on sisuosa, mis on väiksem kui kursus või õppetund (Mortimer, 2002).

e-õppe objektid tähistavad väikseimaid, aatomõppeühikuid, mis hõlmavad üht ja iseseisvat õppeainet (Engelhardt, Hildebrand, Lang, Schmidt, & Werlitz, 2004).

Seega saab öelda, et selle artikli kontekstis õpiobjektide kasutamise põhiidee iseloomustavad leitavus, korduvkasutus ja koostalitlusvõime.

Leitavuse toetamiseks kirjeldatakse õpiobjekte metaandmetega (IEEE standard).

Korduvkasutuse toetamiseks on IMS Consortium välja pakkunud mitmeid spetsifikatsioone, näiteks IMS-i sisupakett.

Koostalitlusvõime toetamiseks on Advanced Distributed Learning organisatsioon loonud jagatava õppevara objekti viitemudeli (SCORM) versiooni 1.0 (ADL, 2006).

Saab järeldada, et õpiobjektid loodi selleks, et vähendada õppekulusid, standardiseerida õppesisu ning võimaldada õppesisu õpihaldussüsteemides leida, kasutada ja korduvkasutada.

REPOSITOORIUMID

Õpiobjektide repositoorium on spetsiaalne tarkvarapakett, mis on loodud õpiobjektide salvestamiseks kogu selle elutsükli jooksul. Õpiobjektide repositoorium seob metaandmeid ja õpiobjekte. Repositoorium iseloomustab juurdepääsetavus, st võimalus objekti otsida ja kätte saada. See saavutatakse üksikasjaliku metaandmete esitamisega (Dneprovskaja, Komleva).

Esimesed õpiobjektide repositooriumid tekkisid 1990-ndate aastate teises pooles koos õpihaldussüsteemide kasutuselevõtuga (Põldoja, 2015).

Esimeste repositooriumide loomise kronoloogia Saumi artikli põhjal.

1996

ARIADNE missioon oli võimaldada kvaliteetsemat õppimist õpiobjektide, -vahendite ja -metoodikate väljatöötamise kaudu, mis toetavad hariduse ja koolituse „jaga ja taaskasuta“ lähenemisviisi (ARIADNE, 2003).

OLA soovitas  Interneti-toodet ja autorikeskkonda, kus iga õpilane koondas teksti, graafikat, videot ja heli sisaldavad üksikud objektid kohandatud kursuseks (Brown, 1996).

GEM  Gateway to Educational Materials SM konsortsium moodustas infrastruktuuri arendamise repositoorium. Missioon oli laiendada õpetajate võimalusi pääseda juurde Interneti-põhistele tunniplaanidele, õppeüksustele ja muudele õppematerjalidele igas vormis ja vormingus (Laundry, 2006).

1997

EDUCOM riiklik õppetaristu algatus, mis hiljem sai sellest EDUCAUSE, algatas juhendamishaldussüsteemide projekti ja pidas oma esimese metaandmete koosoleku (EDUCAUSE, 2004). Tänapäeval tegutseb see organisatsioon nime all IMS Global Learning Consortium, Inc. Sellel rühmal on olnud tohutu mõju haridusele nii avalikus kui ka erasektoris mitmel kontinendil (IMS, 2006).

MERLOT (multimedia Educational Resource for Learning and Online Teaching) loodi NSF-i rahastatud projekti "Autori Tööriistad ja haridus objektide majandus (EOE)" (MERLOT, 2006) järgi. 

1998

CEDAR - Royal Roadsi ülikool asutas majandusarengu ja rakendusuuringute keskuse, et rahuldada üliõpilaste kasvavat nõudlust kaugõppe järele, paigaldas ülikool Microsofti vahetusserveri, mis võimaldas õppejõudude ja üliõpilaste vahel tugevat suhtlust oma õpiobjektide juurutamiseks. 

1999

“Campus Alberta Repository for Educational Objects (CAREO)”- eesmärk oli rajada keskharidusjärgsetele koolitajatele haridusobjektide veebi-repositoorium ning luua ja toetada professionaalse arengu kogukond, mis loob, vaatab ja kasutab neid objekte pideva professionaalse arengu kaudu (Buell, 2000).

Connexions - Rice'i ülikool repositooriumi projekt, mida nimetatakse “salajaseks veebialgatuseks”. See pole mitte ainult repositoorium, vaid ka loomis- ja koostöörakendus, mis 2000. aastal sisaldas 200 moodulit (Brent, 2006).

Wisc-Online -  Wisconsini veebiressursside keskus (WiscOnline, 2000). See organisatsioon määratles õpiobjektid kui veebipõhised, iseseisvad õppetükid (Chitwood, 2000).

OpenCourseWare. See on õppetundide ja sisu repositoorium, mille autoriks on MIT-i (Massachusetts Institute of Technology) õppejõud. Projekti eesmärk oli pakkuda kogu maailmas õpetajatele, üliõpilastele ja iseõppijatele tasuta otsitavat juurdepääsu MIT-i kursuse materjalidele (MIT, 2006b).

2000

DLNET- digitaalsete raamatukogude võrgustik tehnika ja tehnoloogia jaoks. Projekti visiooniks oli luua platvorm, mis täiendaks ja toetaks praktiseerivate inseneride ja tehnoloogide elukestvat õppe- ja täiendusõppe tegevust (Rahman, 2003).

2001

NETg  kataloog varjutab 75 000 õpiobjekti. Neid kasutavad juhtivad ettevõtted nagu Daimler-Chrysler, Honeywell, Proctor & Gamble ja Dow Chemical (Business Wire, 2001).

2002

Co-operative Learning Object Exchange (CLOE) Waterloo ülikooli tehnoloogia õppimise ja õpetamise keskuse (LT3) koostööprojekt Ontario ülikoolide ja kolledžite vahel (Goldsworthy, 2002).

LoLa Exchange Wesleyani ülikooli repositoorium: õpiobjektid, õpitegevused (LoLa) kui vahetus kvaliteetsete õpiobjektide jagamise hõlbustamiseks (LoLa, 2006).

Saab kokkuvõttes öelda, et hariduskeskkonnad peaksid andma võimaluse vahetada ja jagada Interneti kaudu õppematerjale ja muid andmeid erinevate tööriistade ja süsteemide vahel. Selle nõude rakendamiseks on vaja kasutada avatud protokolle ja standarte. Koostalitlusvõime ja taaskasutamise tagamisel kõige olulisem element on metaandmed. Tänu vormingute täpsele määratlusele mõjustavad nad tõhusalt.

Kasutatud kirjandus

Saum, R. R. (2007). An Abridged History of Learning Objects. P. T. Northrup (toim.), Learning Objects for Instruction: Design and Evaluation (lk 1–15). IGI Global. https://doi.org/10.4018/978-1-59904-334-0.ch001

Põldoja, H. (viimati muudetud 07.02.2015). Sissejuhatus digitaalse õppevarasse. https://digioppevara.wordpress.com/lugemismaterjalid/sissejuhatus-digitaalsesse-oppevarasse

Dneprovskaja, N., Komleva, N. UNESCO hariduse infotehnoloogia instituut: avatud haridusressursid. (2023, 19.veebruar). 6.loeng. https://intuit.ru/studies/courses/11860/1152/lecture/18245?page=1 

PS. Kuna ma ei oska hästi inglise keelt (Saumi artikkel on inglisekeelne), pidin teksti tõlkimiseks kasutama Google'i tõlget, mis võiks tõlkimisel põhjustada teksti moonutamist ja leksikaalseid vigu.